Soomaa ühepuulootsiku ehk haabja ehitamine ja kasutamine on nüüdsest osa inimkonna kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimistust. Puutüvest õõnestatud paat on üks vanemaid veesõidukeid maailmas. Jämedamad puud, millest küllap ka Soomaa jõekallaste elanikud võisid oma esimesed paadid meisterdada, tekkisidki esmalt ca 6000 aasta eest, atlantilisel kliimaperioodil. Ühest puust paate valmistavad ja kasutavad tänase päevani paljud põlisrahvad kõigil kontinentidel, piirkondades, kus kasvab piisavalt jämedaid puid. Lisaks eestlastele on ühepuupaate siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel: hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel, vepslastel.

Lootsikuehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, ehk tule ja veega ning puuokste abil painutatakse lootsiku toorik umbes poole laiemaks. Nii suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.

 

Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Nii on ühepuulootsik Soomaa rahvuspargi sümboliks. Kuna siinne asustus on paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, siis ongi lootsiku ehk haabja olemasolu üks siin elamise eeldusi. Lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, aga praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCOsse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud.

 

Lõpmata suur tänu ja kummardus, Aivar Ruukel, ilma Sinuta lootsik UNESCOsse jõudnud ei oleks! Suur tänu väsimatu entusiasmiga Soomaa kultuuri elushoidmise eest! Suur tänu Oliver Loode, Priit-Kalev Parts, Leelo Isidora Viita, Margit Siim ja loomulikult suur tänu, Soomaa kogukond!